Enn katusel, Ülo kaevus ehk jälle üks tegus nädalalõpp

Tervitusi Kaldemäelt! 😉 Tegelikult on pühapäeva õhtu ja ma istun ikka veel õhetavate põskedega juba linna-kodus, Tartus köögi laua taga ja püüan siis üles märkida, mis jälle tehtud sai.

Laupäeval käis kaevumees Ülo kaevu puhastamas. See aga tundub olevat kohutavalt keeruline operatsioon, kuna kaev on ikka tohutult sügav ja isegi kogemustega Ülo ei saa sellest jagu. Kõige suurem probleem ongi siis sügavus, mida on 25 m maapinnast, kui õigesti aru sain. Ja probleemi teeb suuremaks see, et tööriistad ei ole nii võimsad, et jagu saada. Vaja vesi välja pumbata aga pole piisavalt head pumpa. Aga T arvas, et meie ei saa sinna midagi teha ja ei ole mõtet end sellega vaevata, küll Ülo midagi välja mõtleb.

Kaevumees Ülo poja ja oma agregaadiga

Ülo on üks lahe kohalik mees, kes korralikku Põlva murrakut kõneleb. Tundub, et tal on teadmisi mitmel alal. Tema ju puhastas meil korstent ka. Täna aga ütles ta midagi sellist, mis tegi meele eriti kurvaks. Ta koputas suurt vahtra puud meie maja ees ja oli täiesti veendunud, et see puu on juba seest tühi ja väga ohtlik meie majale. Et see võib ühe tormiga katusele kukkuda. See puu on tekitanud nii palju arvamusi. Mõni arvab, et tuleks ainult oksi piirata ja ei ta kuku kuskile, mõni jälle arvab, et ei pea üldse midagi tegema temaga, pannakse veel südamele, et suuri puid ei tasu ikka maha võtta… ja on ka neid, kes ütlevad, et puu ongi haige ja tuleb maha võtta. Mina, kui üldse mitte mingi asjatundja metsanduse ehk siis puude alal, tunnen, et sellel puul on oma ajalugu, ta on nii väärikas ja suur patt oleks ta kallale minna. Aga…tundub, et siinkohal peaks siiski usaldama asjatundjaid ja tegema seda, mis on hetkel meile ja meie kodule ohutum… 😦 igatahes otsustasin, et kui seda tegema hakatakse, siis sel päeval mina sinna ei lähe, seda oleks liiga valus vaadata. Noh, lihtsalt jääb arusaamatuks, kes oli see ajugeenius ja a) kas istutas puu otse trepi ette või b) ehitas maja täpselt puu kõrvale. Ilmselt väga kaugele ette ei mõeldud…

Samal ajal, kui Ülo  muudkui kaevus ja jälle maa peal käis, näitasime meie sõpradele, kes olid meile korraks külla tulnud, maja ja ümbrust. Lapsed ei saanud algul vedama aga pärast ei saanud juba pidama, ajasid üksteist toas taga, jooksid ümber kapi ja kukkusid kallistama. Õues aga korjas väike S, kui tõeline perenaine õunu ja Põnn, kui õige mees kunagi, sõi neid aga järjest neiu ämbrist.

1,9 a Põnnn ja 1,3 a S õunaaias 🙂

Peale külaliste lahkumist saime ikka natuke tööd ka teha. Kuna aga ilm oli tuuline ja jahe, ei saanudki kauaks lastega jääda, Ülo jäi meist veel õhtut lõpetama.

Täna oli ilm mõnusam, ilmataat on meile õnneks armuline ja laseb ikka lehed kokku riisuda ja õunad puude alt kokku korjata enne kui lund saadab. Õunu on muidugi metsikult aga kahjuks paljud neist ikkagi suveõunad ja enam süüa ei kõlba. Talveõunu õnneks sai ikka ka ja nendest peaks ehk selleks talveks meile jaguma.

Kohal oli nii korstnamees Enn kui kaevumees Ülo. Mõlemal abilised kaasas. Ennul oli abiks tema naine, kes Ennule katusele kive juurde viis. Mina lõikasin võsa ja riisusin lehti, korjasime õunu, jälle…Vahepeal käis Ennu naine nõu andmas, seoses ploomivõsaga. Seal olevat palju haigeid puid ja need tuleks kõik maha võtta, sest nad nakatavad terveid puid. Neid terveid oligi seal vast paar tükki…eks ma aimasin seda ise ka ja pean ilmselt end sel alal harima hakkama, ei ikka sellest suures aias hakkama saada. Õunapuid soovitas Ennu naine noorendada…aga minu teada tehakse selliseid asju kevadel? Aiandus spetsialistid, nüüd on teie kord kommenteerida 😉

Kõik nad patsutavad meile õlale ja nendivad, et njah, tööd teil jagub ja soovivad aga jõudu. Mul on aga endiselt nii hea meel, et me oleme saanud kõik nädalavahetused alates maja ostust veeta õues, värskes õhus, ei tule sööminegi meelde. Täielik fitness programm, mulle meeldib 😛

Eriti hea meel on siis, kui on näha juba reaalselt mingit tulemust ja kui mingi etapp on tõesti juba valmis. Nagu üks korsten. See saigi valmis! Juhhuu!

SONY DSC

SONY DSC

Enn ladumas eelviimast pitsi rida

Kui Enn andis loa ahjus tuld teha, esialgu vaid natuke ajalehte põletada, sai T käe valgeks teha ja meie uues kodus esimest korda ahju tuld teha. See hetk tundus kuidagi nii…pühalik. Ja sellele lisas veel ilu juurde vaatepilt aknast, kus maja ees seisid kõik ülejäänud inimesed ja vaatasid üles. Me läksime siis ka. Ja seal see oli. Korstnast tuli valget suitsu! Ülo ütles seepeale, et nagu oleks uus paavst valitud, siis ju lastakse ka valget suitsu.

Ülo päev aga polnud teps mitte nii edukas kuna selgus, et see pump, mis tal on, ikka on nõrk ja juba vana ka…Ülo on mõne koha pealt selline tore, et ta ikka mitu korda proovib ja kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab. Ehk siis järgmisel nädalavahetusel proovib uuesti. Loodetavasti siis juba uue pumbaga. Sest tahaks ju ikka selle kaevu korda saada ja siis vaatame juba edasi.

Meie lapsed andsid meile täna suisa paar tundi võimalust tööd teha ja nii me rassisime õunaaias ja mina mingis tundmatus padrikus. Kuni läkski pimedaks. Uskumatu tegelikult, et ongi november käes, õues aga oli 8 kraadi sooja, justkui oleks kevad…aga pimedaks läheb juba peale nelja ja nii pidimegi kompsud jälle kokku korjama ja linna tulema.

Väsinuna laua taga istudes sirvisin pabereid, mida ikka ja jälle vana naise toast leian. Seekord olid pappkausta vahel palju kirju, mida linnas elanud õed Lindale saatnud olid, samuti Canadas elanud sugulane, kes ka kahjuks juba meie hulgast lahkunud on. Nii huvitav on lugeda, kuidas inimesed sel ajal mõtlesid, millist kõneviisi kasutasid, kuidas omavahel suhted olid. Ma ei hakka ühtegi kirja siin muidugi lahkama aga üks kiri puudutas küll nii sügavalt ja seda lugedes tekkis küll meeletu kaastunne selle aja inimeste vastu, mida nad pidid ikka läbi elama sõjaga seoses. Nimelt oli keegi, ilmselt õdede sugulane, üks naine oma pojaga saadetus Siberisse. Ja ta kirjutas Eestisse kirju, mille sisuks oli peamiselt see, millest neil puudus on ja palusid, et õed saadaksid neile pakke…Naise poeg oli põhikooli poiss, kellel ei olnud pükse jalga panna, mingitest mänguasjadest rääkimata. Märtsis oli 65 kraadi külma! Elati mitu peret ühes toas…raha jätkus vaid soola, tikkude ja petrooliumi jaoks. Kiri oli kirjutatud 1952. aastal…Kahjuks ei ole teada, mis nendest sai, sellest naisest ja ta pojast. Vaike küll rääkis erinevatest inimestest, aga meile ei jäänud kõik meelde, nüüd viiks paremini inimesi nende nimedega kokku. Peame ikka uuesti Vaiket külastama. Kuidagi nii oluline on selle maja inimeste ajalugu teada…

Tahtsin midagi veel lisada aga eilsest sai juba uus päev ja väsimus on veel kontides. Varsti jälle nädalalõpp ja eks siis näis, mis järgmine asi on, mis tehtud saab. Ikka tasa ja targu valmimise poole 🙂

Edit: Nüüd tuli meelde, mis kirjutamata jäi. Kuna reedel oli T´l vaba päev, käisime ju ka maal ja enne, kui enda maja juurde läksime, käisime end taas ühtedele naabritele tutvustamas. Meist natuke maad edasi, Põlva poole, elavad hobusekasvatajad. Läksime neile ainult korraks tere ütlema, kui järgmine hetk istusime nende elutoas diivanil, laud kattus nagu muuseas küpsiste ja kommidega, perenaine keetis teed…nagu oleks meid oodatud. Kuigi tundub, et seal kandis see nii ongi, et külalised on alati teretulnud 🙂 Põnn oli eriti tänulik külaline ja pugis kahe suupoolega küpsiseid, kui meie pererahvaga juttu rääkisime.

Tegemist oli toreda paariga, kel 53 või 54 hobust, nad ise ka nii täpselt ei teadnud. Tööd on palju kuid tulu kahjuks mitte nii palju. Sain aru, et nad teevad sõite Tartu Maarjaküla lastele, samuti käivad nende juures lapsed, kellele on nö määratud teraapiaks hobustega tegelemine. Nad teevad aga kõikidele huvilistele saani-, vankrisõitu ja ka niisama ratsutamist. Samal ajal, kui nad seda rääkisid, kujutasin ma ennast juba ette seal mööda karjamaad ratsutamas. Põnni lubasid nad ka kohe hobuse selga panna ja isegi pruut neil talle juba olemas, kes ka seal tihti hobusega sõitu tegemas käib 🙂

Kui Põnn hakkas klaaskomme, mida ma tal süüa ei lubanud, mahlaklaasi uputama, oli aeg ära tulla. Juttu aga oleks jätkunud pikemakski. Saime palju häid nõuandeid ja peremehe arvates peaks me ikka juba jõuluks sisse kolima, siis läheks tööd palju kiiremini edasi…ühesõnaga oleme me sinna väga oodatud naabrid ja igale poole oodatakse meid alati tagasi…kui tore!

Ja pühapäeval käis T üle tee naabrite juures, kes kasvatavad lambaid. Tahtsime neile heina pakkuda, mida meil terve küün täis on. Sealgi oli olnud väga sõbralik ja lahke pererahvas, peremees oli ka kohe igasugust abi pakkunud ja ilmselt seda läheb meil ka vaja. Lambaliha koha pealt ma nii kindel pole aga kui lubatakse lambaid vaatamas käia lastega, oleks sellest juba küll ja veel 🙂 Et ei juhtuks nii, nagu minuga väiksena, kui läksin maale vanaema juurde ja vasikaid nähes röökisin aia ääres: “Lambad! Näe, lambad!” 😛

Mulle juba nii meeldib maal elada kuigi me veel ei ela seal. Linnas on kõik ikka hoopis teisiti, nüüd näen seda kohe eriti selgelt. Elame ju ka suhteliselt väikeses kortermajas, kus kokku viis korterit aga ei ole veel ühegi naabriga nö sõbraks saanud. Kõik hoiavad ikka omaette, tahavad olla oma territooriumil, omaette. Õue peal vahetatakse mõned viisakused. Maal on inimesed avatumad, ehedad. Mulle meeldib 🙂

Nüüd sai vist kõik. Selleks korraks. Head ööd! 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s