Jälle maale

Kuna eile oli laupäev ja võrratult ilus sügisilm, siis panime pillid kotti ja punuma, ikka Kaldemäele. Kaasas kolm last, tööriistad ja süüa-juua, seal ju midagi veel valmistada ei saa. Ja see, et kolm las, oli mulle meeldiv üllatus, arvasin, et mu teismeline poeg ei ole nõus sinna enne oma nina pistma, kui maja korras, valmis ja läigib. Aga õnneks läks vastupidi ja tema esimene mulje, et kõik on nii vana ja kole hakkas kiiresti muutuma, mida rohkem ta sai lehtedes hullata ja puu otsa ronida.

Blogisse 454

Ja ta ainult ei müranud seal, vaid aitas ka tööd teha. Vabatahtlikult, ilma igasuguse tagamõtteta 😀 Vot, mida võib maaõhk inimesega teha.

SONY DSC

Mida me eile siis tegime? Kuna Põnn jäi teel maale magama ja Piiga magas ka autost kärusse tõstes edasi, saime kohe aega kasutada ja alustasime välitöödega. Mina riisusin lhti päris mitu kotitäit (meil on kiiremas korras aiakäru vaja) ja harvendasin ploomi-võsa. Maja küljepeal on nimelt kollaste ploomide puud, mis on kõvasti ajajooksul paljunenud ja sellest on tekkinud üks padrik. Lõikasin noored võrsed ja põõsad välja, jätsin ainult juba suuremad ja tugevamad puud, eks siis esimesel suvel ole näha, palju neist kandma hakkavad. Kui me augusti lõpul käisime maja vaatamas, oli seal ploome päris kõvasti. Ja no et nad just kollased, T lemmikud juhtusid olema…kindlasti üks suur pluss juures 😉

T tegi puukuuri ukse korda ja pani taba ette, et meie viimasedki küttepuud alles jääks, mis me majaostuga kaasa saime. Kuigi ega paadunud pätti ei peata ükski riiv. Ometi loodame inimeste tolerantsusele, et äkki nüüd neile aitab ja jätavad midagi meile endale ka 🙂

Õunapuude taha tegi T lõkke, kus saime lehti ja oksi põletada. Siis juba ärkas autos Põnn, ta oli veel kuidagi unesegane ja üleüldse väsinud olemisega, seega siis meie töötempo aeglustus ja eriti palju enam teha ei saanud, hoidsime Põnni seal vahetustega, R tegeles temaga kõige rohkem siiski. Suurest vennast on Põnnil alati palju rõõmu 🙂

Mina ikka lootsin, et saan ploomi-rägastiku puhtaks aga siiski veel midagi jäi…Kuigi on vist naiivne loota, et ühe päevaga mingit tulemust näha loodan. Kuigi T kiitis ja ütles, et on ilusam küll 😀

Kuulsime naabertalust mootorsae põrinat, järelikult on keegi kodus. Mõtlesime, et oleks tore teada, kes seal siis elavad. Vallavanema käest olime kuulnud, et sealsed inimesed ei ela koguaeg seal, käivad vaid nö suvilas. T otsustas minna poistega asja uurima, meie Piigaga jäime koju. Sain veel seni rahulikult aeda koristada. Mõtlesin samal ajal, kui poisid ära olid, et ei tea siis, millised need naabrid on? Olin kuulnud küll põlvamaalaste lahkusest ja sõbralikkusest, kuid mine sa tea, inimesi on igasuguseid. Kiikasin ikka põllule, et kas juba tulevad. Kui nad olid juba tükk aega ära olnud, aimasin, et ju ikka kohe minema ei aetud ja tundub, et said jutule.

Umbes pool tundi peale minekut tulid nad tagasi, rõõmsad näod peas, R´l mingi kotike ka käes. Tuli välja, et meie naabriteks on äärmiselt toredad ja sõbralikud, üle keskmise lahked inimesed, pensionäridest paarike, kellel oli kaasas ka 4-aastane lapselaps. Nad olid kohe meie poisid tuppa kutsunud, pakkunud maisikepikesi ja kommi, mis ka siis uutele naabritele kaasa pakiti. Oldi siis juttu aetud ja selgus, et nad elavad ise Tartus aga käivad ikka nädalavahetustel maal. Talvel ilmselt mitte nii tihti. Kahju muidugi, et nad ei ela ise seal…Ja ilmselt seda teavad ka pätid, kes neil juba kuus korda vargil käinud on 😦 Nii kurb on sellistest asjadest kuulda. Et ikka on neid inimesi, kes võõrast vara himustavad ja süüdimatult kellegi koju sisse murravad. Aga sellegi poolest oli vanapaar olnud väga positiivse suhtumisega, neil oli meie üle nii hea meel, olid jaganud isegi oma telefoninumbrit…mina ei tea väga palju selliseid eestlasi, ausalt.

Veel oli olnud teemaks meie maja endised omanikud. Kaks õde on surnud, nagu me juba ise ka teame, kolmas aga elab Tartus ja naabrid teadsid isegi tänava nime. Tegemist on väärika vanaprouaga, kes on töötanud Tartu Ülikooli raamatukogus ja elab ka seal ligidal. Mõtlesime siin isekeskis, et võiks teda külastada, kui tal selle vastu midagi pole ja natuke uurida selle maja ajaloo kohta. Oleks ju tore teada oma majast ja selle elanikest, kuidas seal vanasti elati jms.

Ilm oli sel päeval ikka tõeliselt kaunis, päike paistis ja tuult ka eriti polnud. Aias mütates hakkas juba päris palav. Ja vaikselt hakkas kohale hiilima ka väsimus, linnainimesena pole ju eriti harjunud õues tööd tegema. T oli vahepeal tuppa läinud ja alustas esimese toa (tulevase köögi) seintelt tapeedi maha tõmbamist. Kui ühelt seinalt sai selle enam vähem koos ajalehtede ja mingi tõrvapapi moodi materjaliga koos maha, mille alt ilmus ilus palksein

SONY DSC

siis vastasseinas oli asi pisut keerulisem. See tõrvapapp oli sadade naeltega kinni klopsitud…need naelapead aga on nii kõvasti vastu palki sisse taotud, et neid sealt nüüd kätte saada on tükk tegemist. Ju siis vanasti soojustati sedasi seinu. Siis ei huvitanud kedagi palksein ehedal kujul, polnud ilmselt niimoodi see moeski, oli ju nõukaaeg ja tapeet ning vakstu olid peamised. Õnneks vakstut meie majas siiski kuskil näha polnud.

SONY DSC

SONY DSC

Kuna Põnni olemine muutus järjest virilamaks, pidime kella viie paiku ikkagi tagasi linna poole sõitma. Alati on järjest raskem sealt ära tulla, peas on miljon mõtet, mida veel teha oleks vaja ja ei tahaks ühtki minutit raisku lasta minna. Aga lastega tuleb paraku sellega arvestada, et ei saa alati teha seda, mida tahad. Elame ju ikkagi nende rütmis, nii veel pikka aega. Tuleb endale ikka meelde tuletada, et otseselt kiiret pole kuhugi ja ei juhtu ju midagi, kui ei laabu asjad nii kiiresti, kui tahaks.

Jõudsime linna näljaste ja lõkkelõhnalistena ja mõte söögitegemisest ei olnud just väga meeldiv. Seega võttis konsiilium vastu otsuse rahuldada noorsandi soov võtta McDonaldsist üks eine ja meie tellisime sushit. Viimane oli ka Põnnile meeltmööda, seega juba tund aega peale koju saabumist maiustasime sushiga kodus.

Kui Põnn on alati vähemalt 6 makit kinni pistnud, siis seekord tal nii hea isu polnud. Asi tundus kahtlane. Mina süüdistasin nohu…oleks vaid teadnud, et paar tundi peale magamaminekut tal palavik tõuseb…. 😦 Vaeseke oli tulikuum ja nuttis unesegaselt. Üritasin kraadida aga ta ei tahtnud. Andsin siiski rohtu, kuna peake oli ikka päris kuum. Peale seda magas ta rahulikult hommikuni.

Kuna täna, pühapäeval, lubati ka ilusat ilma, siis plaanisime ju täna ka maale minna, nii palju ju saaks veel teha…aga kahjuks on ikkagi mingi haigusevimm meie väikese mehikese murdnud, nii et me jäime siiski linna. Ja kui na nüüd aknast välja vaatan, pole see ilm nii ilus midagi, see natuke lohutab…Plaanisime hoopis siis panna paika mingi kondikava, et mida saame veel ise ära teha, millistes töödes vajame abi ja millised tööd teevad ainult ehitajad. Ka aia osas peame plaani, joonistame üles ja mõtleme, mida jätta, mida mitte.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s