Tähtis päev

Täna käisime notari juures ja kirjutasime alla paberitele, mille tulemusena olemegi tänasest nüüd Kaldemäe talu omanikud.

Enne seda, kui jalutasin väikestega Karlovas, käisid peas sellised mõtted ja tunded, nagu hakkaks abielluma. Jalutasin ja vaatasin neid tuttavaid tänavaid ning vägisi tulid pähe mõtted, et varsti ei jaluta ma enam siin oma last magama, ei lükka käru mänguväljaku poole ja ei lähe niisama igavusest poodi. Ma nagu polnud siiani veel päris aru saanud, et see juhtub päriselt, me kolimegi maale elama. Reaalsus hakkas kohale jõudma aga õnneks see polnud üldse karm vaid üsna meeldiv. Oli vaid tarvis mõnda tänavatöid teostavaid lärmakaid masinaid ja mõnda kihutavat hullu rahulikus tänavas, et mõista, mis maal head on. Rahu ja vaikus, lastele suur õu ja päris oma mänguplats, värske õhk…

Aga notari juures käigust siis ka. Põnn oli just paar minutit enne meie notari aega kärus ärganud, samal ajal tegi ka Piiga silmad lahti, tema oli mul linaga kõhul. Nad nagu aimaksid, et nüüd kohe tehakse üks tähtis tehing, mis ka nende elu  palju muudab. Kui me üles, viiendale korrusele jõudsime, oli Põnn juba sõiduvees, libistas end kärust välja, jooksis meie maaklerist mööda kohe jalgupidi nahkdiivanite otsa turnima. Just siis, kui ta oli avastanud kausi klaaskommidega, tuli õnneks vallavanem ja me läksime tuppa, kuhu jäime notarit ootama. Piiga naeratas ka muudkui kõigile ja tundus, et kõik sujub.

Notar tuli sisse ja hakkas lepingut ette lugema. Umbes kolmanda lehekülje juures hakkas Põnnill igav ja edasisest mina väga osa ei saanud, kuna ka Piigal läks just siis kõht tühjaks ja ma pidin teda natuke õõtsutama, samal ajal ka kõrvu kikitama, et millele me ikkagi alla kirjutame. Kuigi T oli ju ka ja tema sai rohkem jälgida, seega mul oli kindel seljatagune. Maakler oli Põnnile kaasa võtnud õuna, ju ta aimas ka, et ühele aastasele lapsele ei paku selline asi eriti huvi. Õnneks oli vahepeal väike paus ja sain Piiga ära sööta. Põnn sai sel ajal hoogu juurde, avastas ooteruumist kausikese rasvakriite ja arvas, et on jube lõbus need mööda lauda ja laua alust laiali puistata. Õnneks keegi ei pahandanud ja ma likvideerisin selle segaduse koos temaga. Kokku kestis see lugemine ja allkirjastamine tund aega, selle ajaga oli Põnn jõudnud büroos paraja segaduse tekitada, oli tal ju vaja kõiksugu ajakirju lapata ja lastele värvimiseks mõeldud pilte ikka pakiga haarata. Aga me saime siiski ilusti hakkama ja lahkusime siis, nagu öeldud, talu omanikena. Kõik käis minu jaoks nii kähku, äkki kirjutasingi alla paberitele ja järgmisel hetkel juba arutati, millist puud ei peaks maha võtma ja kes oleks lähedal parim töömees jne. Kõik toimus nii kiiresti…

Elu väikeste lastega on nii intensiivne ja kiire, et isegi sellisest asjast nagu maja ostust ei jõua suurt elevust tunda, argipäeva toimetused tulevad kohe robinal peale ja alles õhtul, kui lapsed magavad, saame üksteisele otsa vaadata ja tõdeda, et ongi see etapp nüüd läbi. Nüüd algavad uued etapid, mis kõik juba seotud maja renoveerimisega. Kui T ütles, et nüüd veedame kõik oma vabad hetked maja juures toimetades, oli mul tunne, et tahaks juba kohe midagi tegema hakata, tahaks koguaeg juba seal olla.

Juba on T leppinud kokku ühe ehitusmehega, kes tuleb kohale ja saab oma hinnangu tööde osas anda. Ja üldse tuleb võtta pakkumisi erinevatelt töömeestelt, kaevumees tuleb laupäeval…ahjumees on kuskil ära. Ühesõnaga – palju, palju töömehi tuleb ära kuulata ja teha otsus, kes siis saab võimaluse meie armsat taluhäärberit remontima hakata.

Edasisest töökäigust juba järgmisel korral…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s