Laste mängud taluõues

Inspireerituna Eveli postitusest Mutukamoosi blogis, kus ta jagab oma lahedaid ideid laste mänguväljaku kohta, mõtlesin ka meie laste mängumaa hetkeseisu ja tulevikuplaane jagada.

Soojad ilmad on lõpuks käes ja nüüd on lapsi väga raske õhtul tuppa saada. Kui nad on lasteaiast koju jäänud, on hommikul peale sööki kohe õueriided seljas ja tuppa tullakse vaid mingi eriti olulise asja pärast, äärmisel juhul ka sööma, kuigi ka seda tehakse juba õues.

20170502_163226

Nad koguaeg toimetavad midagi, küll kaevavad kuskil, küll veavad mulda ja liiva, oksi ja kive ning käbisid, ehitavad, lammutavad, vahepeal sõidetakse ratastega ja atv-ga, kuniks sellel akut on. Põhiliselt aga käib koguaeg mingi toimetamine.

Põnn leidis kalliskivi 🙂

Vahel aga hakkab igav ka, mis ei ole muidugi halb asi, sest siis mõeldakse midagi väga huvitavat lõpuks välja, aga siiski olen tabanud end siis mõtetelt, et peaks midagi huvitavat neile juurde ehitama, kus saaks nt rohkem turnida, enda oskusi proovile panna.

Ehitavad (see euroalustest “onn” näiteks valmis nii, et mina tegin toas süüa ja kui õue läksin, oli onn valmis, otsast lõpuni kahekesi ja ise) ja toimetavad

Hetkel on meie laste mänguplats maja taga, suurte õunapuude all. See sai sinna rajatud mitmel erineval põhjusel. Esiteks pidin oma pakkudest tehtud liivakasti maja eest tagaaeda kolima, sest maja esist hakati kaevama, tehti tee ja kooriti savi. Siis ei saanud maja ees üldse tükk aega midagi planeerida. Ja teine põhjus on see, et suvel on maja taga puude all mõnus vilu.

Aga juba esimesel kevadel tundus, et kuna maja esine on lõunapoolne, siis on seal just kevadel kõige soojem ja mõnusam, kui päike paistab. Lapsed ka tajusid seda kuidagi ise ja tahtsid just maja ees rohkem olla. Siis pidime seal leiutama mänge ja tegevusi. Nüüd on mul seal üks üles võetud peenar, mille asemele tahakski midagi lastele leiutada. Nad ise tahaksid kiiku, kus saab kahekesi kahel pool otstes istuda ja koos siis kiikuda. Teostatav, ma ütleks.

Teiseks üht liivahunnikut, mis pole ka ju keeruline. Algul tundus, et aga no maja esine ju esinduslik paik, et kas ikka on hea mõte. Nüüd jälle tundub see nii üle mõeldud mõte, sest me pole mingi esindustalu ja peamine on see, et lastel oleks lõbus ja huvitav. Praegu on nad juba omal jõul oma väikese aiakäruga maja tagant alustanud liiva äravedu maja ette, mis on ilmselge vihje, et kui keegi teine ei aita, tuleb ise teha ja punkt.

Hetkel on maja ees niimoodi:

DSC09431

Ruumi sinna midagi teha on muidugi tohutult, samuti tahaks sinna puid ja põõsaid juurde istudada, mille ümber on ju lõbus peitust või kulli mängida.

Maja läänepoolses küljes, kuhu paistab kõige vähem päikest, on ka palju puid, kuhu vahele mõtlesime teha mingit sorti takistusraja või seiklusraja, sellise köite ja karabiinidega. Esialgu küll midagi lihtsat, aga et saaks hiljem ka raskemaks muuta, kui lapsed kasvavad. Ja peaks rahuldama ka ronimise vajaduse, see on neil kõigil kolmel eriti suur.

Nii, et siis selle kevade plaanid on taas suured, täna läheme RMK puukooli istikuid vaatama, mida tee äärde istutada. Aiamaa juba ootab ka rohenäppe, kuid kõike head korraga ei saa, pigem tundub praegu prioriteet lapsed ja nendele millegi toreda valmis tegemine. Siis tulevad porgandid ja kapsad 🙂

Nüüd suundun siis interneti avarustesse tuhnima, kuidas keegi on teinud ise takistusradu või seiklusradu oma koduaeda. Kui teate mõnda huvitavat lehekülge, võiksite lahkesti jagada mulle ka 🙂

Päikest! 😉

Reisijutt: nädalalõpp Kopenhaagenis

Siin siis lubatud ülevaade meie nädalalõpu reisist, taaskord Taani, kuid sihtpunktiks seekord Kopenhaagen (21.04 – 23.04)

Hoiatus – juttu on pikalt ja pilte palju, loodan, et tuleb huvitav lugemine. Piltide infot näeb neid avades.

Algas see reis natuke meie moodi kreisilt, peab ütlema.  Plaanitud oli minek nii, et me läheme kodust kõik koos (v.a. suurim poeg, kes jäi jällegi koduvalvesse ja koertehoidjaks, mida, nagu hiljem selgus, ta väga nautis :))

Niisiis. Tom oli eelmisel nädalal Viinis tööreisil ja pidi sealt naasma meie pulma- aastapäeval, ehk neljapäeval. Plaan oli tähistada meie pidupäeva koduselt ja järgmisel hommikul koos startida Tallinna lennujaama poole.

Mina olin lastega kodus, ei viinud neid lasteaeda ka, et ikka terved püsiks. Neljapäev, ehk siis see päev, kui Tom pidi koju tulema, algas meil toimekalt, tegime mõned sisseostud reisiks ja käisime metsas väiksel lõunasel piknikul, mis tipnes sellega, et ma ajasin oma äsja pesust tulnud jopele, millega plaanisin ühtlasi ka reisile minna, peedimahla peale…Ehk siis äpardus nr. 1.

Kui hakkasime koju sõitma metsast, nägin järsku keset teed (väike kruusatee metsa vahel) suuri vareseid ja mingit looma, algul paistis, et loomale on tehtud 1:0. Siis aga selgus, et loomake on elus, tegemist oli väikese jänesepojaga, kes tänu minu auto lähenemisele sai vareste käest põgenema. Kui nägin tahavaate peeglist, et ta üritab autole järgneda, et peitu minna, ütles mu närv üles, ma peatasin auto ja asusin jänest päästma, teadmata täpselt, kuidas ja miks. Mõistus ütles, et see on loodus ja selle seadus ja sina inimene ei peaks mitte sekkuma, jänes oli juba haavatud ja ilmselt langeb ikka kellegi küüsi… Kuid süda karjus ja tundis selle jänesepoja hirmu ja seega ma siis talutasin teda metsa poole, kuhu ta ka suundus ja sai peitu heinte sisse, kuhu ta suurest hirmust tardununa minust ka jäi. Aga vähemalt peitu.

Samal ajal aga helistas mulle Tom, kes andis teada, et tema lend on tühistatud ja et täna ta koju ei jõua. Lootus, et ta üldse Eestisse saab enne meie väljalendu, oli üsna väike aga siiski oli olemas. Olin siis selle jänesepäästmise aktsioonis ja nende kurbade uudistega seal keset metsa, aga uskusin, et enam hullemaks minna ei saa. Õnneks koju jõudnud, helistas Tom heade uudistega, et ta saab siiski viimase lennuga Tallinnasse, kus ta ööbib ja meid hommikul siis kohtab. Peale seda aga helistas Tomi ema, kes teatas, et vanaema sattus haiglasse, mis oli küll ette aimata, kuid siiski kurb uudis. Samal ajal, kui ma rääkisin telefoniga, panin õues pesu kuivama. Minu kõrval, tamme all, kõõlus mu viieaastane kiigel mingi toikaga, mida ma märkasin alles siis, kui ta kõva häälega nutma hakkas ja oma verise näoga minu poole vaatas. Ta oli ühe ülemise esimese hamba viltu kukkunud….Tuli kõne võtta hambakliinikusse, kus soovitati süda kõvaks teha ja hammas paika tagasi tõmmata. Poja oli õnnetu, et see hammas niimoodi viltu on, seega lasi ta selle sirgu tõmmata nagu naksti, naeris pärast veel, et see hetk kostis sellist lume krudina häält. Kostis tõesti…seda ta õnneks ei märganud, et ma ise olin juba näost valge ja kohe-kohe minestamas….Kusjuures, olen seda ennegi märganud, et oma laste veri ja nendega juhtunud õnnetus on minu jaoks palju hullem näha, kui haiglas mõne põletushaava sidumine, kus kunagi süda pahaks ei läinud….Aga nii on. Niisiis. Selline reisi eelne päev oli see neljapäev. Arvate, et nüüd aitab ja hakkame reisimuljeid lugema? Kohe, peale väikest reede hommikust seika, mida nüüd küll enam kirjutamata ei saa jätta….

Reede hommikul oli plaanis startida hiljemalt kell 8.30. Loomulikult olid eelmisel õhtul kõik asjad juba kokku pandud, nii, et hommikul oli vaid söömine ja riietumine, koerte pissitamine….Samal ajal, kui me esikus juba jopesid selga ajasime, pidid koerad õues omi asju ajama ja kui neid tuppa hakkasin kutsuma, istus ukse taga vaid üks märg koer kahest, see noorem. Prouat aga polnud. Ei tulnud kutsumise peale ega paistnud ka kuskil näha. Aeg oli täpselt selline, et kui nüüd teda kuhugi otsima lähen, jääme lennukist maha. Õnneks oli ilm kohutav ja suurema poisi plaanitud klassi väljasõit jäi ära, seega tema oli kodus ja sai vähemalt hulkuri tuppa lasta, kui see peaks välja ilmuma. Ja õnneks ilmus ka, juba pool tundi peale meie ära sõitu. Nii, et lõpp hea, kõik hea 🙂 Ja meie edasine reis Tallinnasse möödus väga mõnusalt, lastel hea tuju, lauldi ja räägiti naljajutte, saime hakkama vaid ühe pissipeatusega bensiinijaamas.

Aga nüüd kaua oodatud reisijutt 🙂

Sõitsime Taani kahe lennukiga, ehk siis Tallinnast Helsinkisse ja sealt kahe tunni pärast edasi Kopenhaagenisse. Lastele oli lennukisõit väga suur elamus, kuigi nad olid varem ka sõitnud. Lennud möödusid ilusti ja olid mõlemad meeldivalt lühikesed. Mul oli lennukisse küll varutud tegevust, aga ega palju asju vaja ei läinudki. Tom istus lastega ühes reas ja mina üle vahekäigu nende kõrval. Lapsed vaatasid raamatut, E palus umbes viis korda järjest lugeda Muna raamatut ette ja H joonistas tegevuskaarte, teate küll, need, kus tuleb erinevaid ülesandeid täita vildikaga, mida saab pärast maha kustutada. Kahjuks unustasin teise vildika juurde osta ja sellest tuli natuke tüli. Aga Muna raamat aitas ikka hädast välja küll 😀

Meid lennutas mõlema reisi ajal Finnair. Muidu oli kõik justkui okei, aga peab ütlema, et nt võrreldes Air Balticuga, kus lastele anti kohe tekid, joonistamiseks pildid ja pöörati üldse neile palju tähelepanu, Finnairi kohta seda öelda ei saa. See pole küll mingi big deal, aga lihtsalt, selline väike asi annaks palju juurde, jääks meelde.

Taani jõudsime nelja paiku kohaliku aja järgi. Meie korter asus lennujaamast mitme km kaugusel, seega kasutasime sinna jõudmiseks metrood ja bussi. Korteri perenaine oli meile kirjutanud väga informatiivse kirja, millega sõita ja kuidas täpselt kohale jõuda. taksoga oleks see reis läinud 10 korda kallimaks ja ajaliselt poleks ka palju võitnud. Kokku kestis sõit metroo ja bussiga üle poole tunni. Lennujaamast sai otse metroojaama, metroo rongid tulevad iga natukese aja tagant ja on väga kiired. Lastele muidugi ka jälle tohutu elamus. Ka bussisõit 🙂 Piletite süsteemi tegime ka juba varem selgeks ja jube mugav on seda teha mobiiliga, ei pea kuskil automaadi järjekorras seisma, ega ka kuhugi midagi piiksutama. Ja sama pilet kehtib nii metroos, kui bussis. Lastele sõit tasuta.

Jõudsime enda linnaossa, mis oli ülikooli linnaku ligidal, mõnus vaikne linnaosa, lahedad vanad majad, samas mitte üldse kaugel kesklinnast, vaid mõne bussipeatuse kaugusel. Leidsime oma maja ilusti üles, selleks ajaks olid lapsed aga juba üsna küpsed, sest nad ei olnud minutitki lõunaund maganud, elevus oli ju nii suur. Seega me otsustasime hoopis, et me oleme esimese õhtu selles mõnusas hubases korteris, teeme head süüa (Tom käis kiirelt lähedal supermarketis) ja lihtsalt naudime – tõeline hygge, nagu öeldakse. Kusjuures, selle hygge juurde tulles…Kuna Tom on Taanis elanud, teadis tema öelda, et taanlaste endi jaoks on veel käibel ütlus rohygge, mis tähendab kohe eriti mõnusat olemist, hubasust. Nii, et me üritasime võtta hyggest seda parimat osa ja õnnestus. Sest see korter oli tõesti imearmas. Selle omanik on skulptor, kelle peamine töö on lastest skulptuuride tegemine, tema ateljee asus samas majas, nagu ka ta enda elamine, lisaks siis sellele meie üüritud korterile, mis asus kõige kõrgemal korrusel. Meil oli seal kolm tuba, köök, väike vannituba ja rõdu. Kõik aga oli nii kompakte ja mõnus, valged seinad andsid palju avarust ja kogu sisustus tekitas nii koduse tunde. Ka lastes, kes leidsid riiulilt Lego klotsid, mida oli küll pisike korvi täis, aga nendega läks kohe selline mäng lahti, mida ma kodus pole ammu näinud. Piiga oli võtnud kaasa mõned väikesed taluloomad ja nii nad siis mõnulesid. Tom tegi süüa ja mina lugesin raamatut, pildistasin, vaatasin lapsi mängimas ja mis seal salata, limpsisin klaasikest punast veini,mis peale seda pikka reisi tundus väga mõnus mu veenides…

Nii kiirelt, kui lapsed sel õhtul magama jäid, pole vist kunagi varem jäänud. Magasime kõik ülihästi…

Järgmisel hommikul äratasid meid kaks puhanud selli kell 7.30! Eesti aja järgi oli see nende tavaline ärkamise aeg, seega nendel oli sellest ju kama kaks, et Taanis on kell veel nii vähe…Minul lubati siiski veel mõnuleda, kui teised kööki toimetama läksid. Lapsed olid kätte saanud telekapuldi ja teleka ka kogemata tööle saanud, juhuslikult just sellest kohast, kust tulid multikad. Kuid üsna pea panid nad selle ka kinni, sest parasjagu tulid ekraanile mingid koledad suured punaste silmadega rotid…milleks selliseid multikaid lastele tehakse, ei saa meist keegi päris hästi aru….aga õnneks igav neil ei hakanud, kohe võeti Legod jälle välja ja kuni hommikusöögini jälle tegevus olemas.

Peale sööki olime valmis uut päeva alustama. Õnneks oli välja tulnud päike, mis eelmise päeva vihmapilved oli mõnusalt minema ajanud. Ilm oli tuuline ja sooja 10 kraadi ringis. Olin varunud lastele igaks juhuks kindad ja seljas olid neil talvejoped, mis tundus täpselt õige valik, sest alla sai vähem riideid panna, aga polnud ka hirmu, et külm hakkab. Selline aeg on alati vist vanematele keeruline, et mida selga panna. Enda järgi vaadates tundub mulle alati, et liiga külm on, ma olen nimelt KOHUTAV külmavares. Mul oli siis sall koguaeg ümber kaela mässitud ja kohutavalt külm hakkas veel siis, kui nägin mõnd inimest lühikeste pükstega või t-särgi väel. Päriselt, neid ikka oli! Tom ütles, et see asi on talle alati Taanis mõistatus olnud, et mis värk selle kevadel poolpaljalt ringi käimisega on. Kusjuures oligi ühest äärmusest teise riietumist, kes oli talvekasukaga, kes plätudega…Eriti kummaline minu silmale oli näha, kuidas lapsi riietuti. Enamikel väikestest lastest polnud mütsi, kinnastest rääkimata, õhuke jope oli eest lahti, jalas kingad, mõnel vaid sokid, kes istus kärus või kõhukotis. Kusjuures vanematel olid üldiselt mütsid peas….müstika!

Kanalituur Nyhavnis

Niisiis, meie sissepakitud lapsed olid seiklusteks valmis. Olime välja vaadanud võimaluse minna laevaga tuurile. Sõitsime bussiga kesklinna, kus jalutasimegi kanali äärde. Linn oli rahvast täis, enamus turistid, nagu meie. Kuna ilm oli muutlik, ehk et väga tuuline ja päike läks vahepeal pilve taha, valisime laeva, millel oli osaliselt katus peal. Selle all hakkas kohati jälle palav aga vähemalt ei puhunud tuul pead otsast. Reisi juhatas giid, kes rääkis puhtalt nii inglise, taani, kui saksa keelt. Saime hea ülevaate sellest suure ajalooga linna südamest, möödusime uhketest ehitistest, lahedad värvilised majad vaheldusid uhkete moodsate teatri- ja ooperimajadega. Ka kuningalossist möödusime, nagu ka väikesest merineitsist, mille fenomenist, antagu mulle andeks, ma väga aru ei saa. Selles mõttes, et tegemist on lihtsalt ühe väikese kujuga kanalis, mida on korduvalt varastatud, lõhutud, reostatud….kuid ta on osa ajaloost ja muinasjutust, meie lapsed aga on selle jaoks vist veel liiga väikesed, igatahes see ei tekitanud neis väga huvi, seega me seda hiljem enam maa pealt vaatama ei läinud, selleks oleks pidanud sadamast palju kõndima ja inimeste hulgas tunglema, et midagi näha….Minu jaoks sama arusaamatu, kui Mona Lisa pilt Louvres…aga see on minu arvamus… 🙂 Pildid laevareisist ja miljööst.

Kuna see sõit kestis päris pikalt, ligi tund aega, hakkasid lapsed väsima, tund aega paigal istuda pole nende eas vist väga lihtne, sest no kaua sa neid maju ikka vahid 🙂 Kuid nad olid vaprad. Nende väsimust adekvaatselt hinnates otsustasime söögikoha otsimisele mitte aega raisata, seda enam, et selles konkreetses kanali äärses piirkonnas on kõik ulmeliselt kallis, sõitsime jälle koju, tegime seal süüa ja puhkasime veidi. Et siis uuesti minna järgmisi elamusi saama, seekord siis Taani vanimasse parki Tivolisse.

Tivoli

See vana lõbustuspark on Kopenhageni kesklinna rajatud juba 1843. aastal ja on tõesti vaatamisväärsus omaette. Sinna soovitaks minna pigem õhtupoole, eriti lahe, kui peaks vastu pimedani, kui süüdatakse need tuhanded laternad ja tuled, kohvikud on avatud, muusika mängib….See viimane osa polnud küll kahjuks meie kogemusest tulenev, sest me jõudsime sinna kell kuus ja pidasime veidi üle paari tunni vastu…Aga suvel, veel soojemal ajal on kindlasti üks koht, kus tuleks oma õhtu veeta.

Lapsed said sõita karussellidega, autodega, H ja Tom käisid ka vaaterattal, E loobus, sest tal tekkis ikkagi viimasel hetkel hirm. Töötajad on seal väga sõbralikud ja julgustavad, meiega räägiti küll pidevalt vaid Taani keelt, pidades siis ilmselt meid taanlasteks, sest Tom ju räägib ka, mina tegin vaid lihtsalt näo, nagu saaks kõigest aru 😀 Tom imestas, kui ma ütlesin, et ma ei saanud aru, sest kui ma olin E-le vaateratta trepil rääkinud omast arust seda, mida see onu talle taani keeles rääkis, ütles Tom, et ma olin pm sõna sõnalt õigesti tõlkinud E-le 😀 ju siis on taani filmide vaatamisest mingi kasu ka 😀

Meie õhtu Tivolis lõppes pantomiimi etenduse vaatamisega, kuid siis hakkas seistes külm ja lapsed olid juba täiesti ära kustumas. Läksime tagasi koju, kus jälle lapsed jala pealt voodisse kukkusid ja magama jäid… 🙂

 

Ja nii ongi, et nende jaoks on selline linna reis nii väsitav, sest lisaks tohututele elamustele, kõndisime me kokku päevas ca 15 km. Käru meil jälle polnud, kuigi oleks saanud ka rentida, samas olid vahemaad bussini ja metrooni parajalt lühikesed, et me saime hakkama.

Viimane päev – akvaariumi külastus,

Kolmas päev oli äralend. Peale asjade pakkimist tekkis korraks eriline kurbus hinge, nagu läheks oma kodust ära…Raske seletada, aga see koht kuidagi sai selle lühikese ajaga nii omaks, see oli nii meielik kuidagi…Igatahes leppisime kokku, et kui järgmine kord jälle Kopenhaagenisse läheme, üürime sama korteri, sai juba omanikuga ka kokku lepitud, kes lahkesti meid tagasi ootab 🙂

Äralennu pool päeva saime sisustada nii, et ei peas niisama lennujaamas passima. Sõitsime küll lennujaama juba kohale, viisime pagasi hoidu ja sõitsime metrooga ühe peatuse tagasi, kust väikese jalutuskäigu kaugusel asub Põhja-Euroopa suurim akvaarium, kus elab tuhandeid liike erinevaid veeloomi. Seal oli tõesti palju näha, ka viimase söömise Taanis tegime sealsamas, akvaariumi kohvikus, toit oli maitsev ja saime kiirelt kõhud täis…

Kokkuvõte

Jäime oma reisiga väga rahule. Kopenhaagen on lastesõbralik linn, palju jäi veel käimata, soojemal ajal tahaks sinna kindlasti tagasi minna, ehk isegi pikemaks, kui nädalalõpp. Seekord ei käinud me üheski muuseumis näiteks, ega jõudnud sõita ratastega…seega avastamist on veel palju.

Lapsed panid tähele, et palju prügi visatakse maha, mis oli tõesti väga silmatorkav just kesklinna piirkonnas. Ometi on taanlased aga väga ökoloogiliselt mõtlev rahvas, enamus toidud poes on orgaanilise märgistusega, ka korteri tutvustuses oli öeldud, et külastajatest jäetud kõlbulik toit annetatakse kodututele. Ka neid oli tänavatel kesklinnas näha, kes magas magamiskotis otse tänaval, kes oli niisama laagri püsti löönud. Eks sellist klassi vahet näeb igal pool, samas Taanis pole see nii silmatorkav siiski, nt on seal luksusautode maks, mistõttu uhkemaid autosid võis näha vaid kuskil Luis Vuittoni ja Prada poodide vahel kimamas, tänavapilt oli siiski enamus keskpäraste autode nägu, pealegi paljud neist elektriautod, nende ostmist vist pidi riik toetama.

Nii, aga nüüd sai aeg otsa. Loodan, et oli veidigi informatiivne lugemine, kel plaanis Kopenhaagenisse sõita. Kui midagi meelde tuleb, eks lisan juurde.

Ilusat sooja ootust! Ehk jõuab õitsev Taani kevad ka peagi meile! 🙂

Ikka teie

Kristiina

 

Kena kevade

Rõuge Tuule on ajalugu, käes on kevad! Lapsed on taas rõõsad ja rõõmsad (palun, palun midagi-kedagi, et ma ära ei sõnanud, aga eelmisel nädalal olid nad kaks last viiest, kes lasteaias käisid, seega pikalt kodus hoidmisest ja immuunsuse tugevdamisest oli vist kasu ka)

Meil siin midagi pööraselt huvitavat polegi juhtunud, aga nii kroonika mõttes kirjutaks mõned read. Ahjaa, enne, kui ma ära unustan, siis võibolla on juba märgatud, et muutsin blogi nime ära 🙂 See nimi on nagu rohkem selle blogi nägu, kirjutan ju peamiselt meie pere ja kodu lugusid, siit siis ka see muutus. 🙂

Pildipank ütles mulle, et kaks aastat tagasi oli sel ajal rohkem kevadet, kui praegu. Sinililled õitsesid, lisaks lumikellukestele ja siniliiliatele. Tänavu sinililled veel magavad. Lumikellukesi nägime tõesti esimest korda juba kümme päeva tagasi, lapsed olid sellest ka nii elevil, nüüd käivad iga päev vaatamas, palju juurde on tulnud ja palju kasvanud.

DSC06625

Kohal on aga laululind kuldnokk, mulle isegi meeldib mõelda, et see üks on toosama, kes eelmisel aastal mind iga hommik tamme otsas tervitas. Ausõna – nii, kui ma toast välja astusin ja tamme alla jalutasin, hakkas üks erinevate lindude järgi tegemine ja see kestis täpselt nii kaua, kuni ma seal tamme all seisin. Kui koeraga tagasi tuppa hakkasin tulema, lendas linnuke ära. Algul ei pannud nii tähelegi, et just siis laulab, siis aga hakkasin kohe huviga jälgima. Ja nüüd on mu linnuke tagasi 🙂

Märtsi teisel nädalavahetusel veetsime nädalalõpu pealinnas. Jõuluvana kinkis mulle makrofoto koolituse Türisalus ja seega ühendasime mitu head asja. Ööbisime lastega Laulasmaa spas, kus need kaks kala veemõnusid nautisid (kolmas kala jäi koertehoidjaks, olen talle ka ühe veekeskuse külastuse võlgu).

Saime ka meeliülendavaid maitseelamusi restoranist Wicca, nautisime merevaadet, küll veel veidi lumist ja udust, kuid mõnus oli vahelduseks mereõhku sisse hingata. Lastele meeldis väga ka hotelli tuba, sest see on ju nii teistmoodi, kui kodus, alustades juba sellest, et seal on televiisor, mida meil pole ja magamiseks oli neile lahtikäiv diivan, kus nad kõrvuti magasid. Nad olid igatahes väga pettunud, et me vaid ühe öö saime seal viibida. Teise öö olime Tallinnas ühes hotellis, kus oli nende kahe jaoks nari olemas. Ka sealt toast ei tahtnud nad väga väljuda, sest seal oli suisa KAKS telekat, millest üks (õnneks) ei töötanud. Kaheinimese laia voodi peatsi äär oli varustatud (mingil kummalisel põhjusel) värvilise led lambiga, kusjuures värve sai muuta, selleks oli puutetundlikud nupud peatsis. Ja enne magamaminekut said nad vannis sulistada, mida meil samuti hetkel kodus pole (kui see 100l plekkvann välja arvata). Igatahes loomaaed ei tundunud neile üldse nii huvitav, kui see hotellituba 😀 Aa, ja kohustuslik trammisõit kesklinnast Koplisse ja tagasi sai ka ikka tehtud. Ja kui mina pühapäeval pildistama pidin sõitma, tuli pere minuga kaasa ja suundus edasi taas Laulasmaale basseinidesse 🙂 Rampväsinuna sõitsimegi ilusa päikeseloojangu saatel koju tagasi.

Kokkuvõtteks. Mõnus on vahel oma kodust kaugemale minna, saada välja rutiinist, kogeda uusi elamusi, kohtuda uute inimestega. Kuid pole parimat tunnet sellest, kui jõuad oma koju tagasi….Siiani on meeles Tomi lause, kui me sellest nii erineva arhitektuuriga majade virr-varrist läbi sõitsime: “Päris hea ikka, et me elame just seal, kus me elame. Maal.” 🙂

Siia lõppu lisan mõned pildid fotokooli talvepraktikast. Kuigi läksin tundega, et minusugune algaja oma hübriidkaameraga on kindlasti õiges kohas, sain üsna ruttu selgeks, et ülehindasin end. Sain kindlasti mõne hea teadmise (näiteks, et ka lumel võib putukaid kohata, pildil surusääsk) ja nipi, kuid ka arusaamise, et kui tahta parimat pilti, parimat kvaliteeti, tuleb ka kõvasti investeerida. Seni siis pean leppima mitte-nii-hea-kvaliteediga.Ja unistan suurelt edasi 😀

Kuigi kirjade järgi on kevad ja mõned lilled õitsevad, linnud laulavad, ei ole ma üldse veel sellel lainel, et peaks näpud mullaseks tegema. Õues vihiseb ikka veel nii külm tuul, kuigi päikest on juba tõesti rohkem, seega aknalauad ei tohiks enam pikemaks tühjaks jääda. Sel aastal on muidugi meil üks väike (umbes põlve kõrgune ja 17 kilone) karvapall, kelle jaoks kehtib põhimõte “Mis ripakil, see ära”, nii, et peame süsteemi hakkama kõigepealt looma.

Aga noh, ma igatahes juba mõtlen selles suunas, hakkan ka vaiselt talveunest ärkama. Ja et tõestada, et ma ikka teen plaane ja mõtlen tulevikule, siis siin ka üks läbinisti optimistlik plaan selleks kevadeks 😀 Käkitegu, eks? 😀

wp-1490264767403.jpg

Järgmine suurem sündmus saab olema taas üks nädalalõpu reis lastega, seekord taas oma kodumaalt kaugemale. Et kui enne ei jõua midagi kirjutada, siis aprilli lõpus “kuuleb” meist kindlasti jälle 🙂

Kena kevadet! 🙂

Ettevaatust – ainult koertest

Miks on nii, et pea ajab mõtetest üle, kuid kui teen arvuti lahti ja vajutan “Write”, on sõrmed justkui kivistunud ja märkamatult on saanud tühja valge “paberi” vahtimisest mitu head minutit? Pole aimugi…Ühe toreda blogi kommentaariumis sel samal teemal arutledes ma juba proovisin enda jaoks selgust saada, kuid ei saanud. Käis läbi mõte, et tuleks rohkem raamatuid lugeda. Ma isegi lugesin vahepeal, üle pika aja ühe raamatu kaanest kaaneni läbi (!!) ja teine on nüüd pooleli. Selle asemel on taas päevakorras “erialane” kirjandus, sedakorda siis kutsika kasvatamisest 🙂 Ma siiralt soovitan kõikidele tulevastele kutsika omanikele Urve Lageda uut raamatut. Ma istusin selle taga ikka mitu õhtut ja nüüd siis koolitan oma pere teisi liikmeid, kaasa arvatud kassi ja vanemat koera.

wp-1485380612351.jpg

Mulle tundub, et peale poolteist nädalat Bruno meie juures elamist on see seltskond siin kõik taas oma vanas rütmis tagasi, välja arvatud kass, kes varem käis igal õhtul tiiru minu juures diivanil end sügada laskmas, nüüd aga pole ammu käinud…

Kuna lapsed on sel nädalal kodus meile saabunud tatitõve tõttu, on ka neil võimalus Brunoga kiiremini harjuda ja nii lahe on vaadata, kuidas nad porgandiviiludega koera õpetavad. Bruno istub iga kord kuulekalt, kui need väikesed peremehed seda teha käsivad. Korra oli pisipiiga ja kutsika vahel väike intsident, mis aga õnneks ei tekitanud mingit suuremat hirmu. Tundus, nagu Bruno oleks E käest tulnud vabandust paluma, et ta lapsel ennist pükstest kinni hakkas…Vähemalt E nägi seda nii ja Bruno sai jälle porgandit 😀

Kuidas kutsika tulek meie pere elu muutunud on? Ma saan öelda, et vaid paremaks. Enam näiteks ei vedele elutoas ja mujal kodus mänguasju maas, mõni on hakanud isegi oma sokke hoolikamalt üles korjama :P, iga pisemgi koerale ohtlikuna näiv vidin korjatakse üles…Lastetoa aga oleme siiski piiretega ära blokeerinud, et koer sinna hävitustööd tegema ei pääseks. Sest päris sellist korda, et mitte midagi kuskil maas ei oleks, ei saa ma ikka 3 ja 5 aastastelt nõuda. Kuigi ka oma toas on nad juba üsna valvsad selles suhtes, sest on olnud juhuseid, kus see väike marakratt on ikkagi tuppa pääsenud ja kohe midagi väärtuslikku hambusse saanud…Nii, et pere koristamisharjumustele on Bruno vaid väga positiivselt mõjunud. Ja ka süüakse puhtamalt, kuigi see vist on koertel veres, et laste juures tuleb alati igaks juhuks valvel istuda, kui nad söövad…

Kui ma esimesel nädalal olin paar ööd magamata, siis nüüd magab kuts minust kauemgi, läheb varem magama ja ärkab unise näoga alles siis, kui ma juba riides olen, et siis õue minna. Aga ega iga ilmaga õue ei tahetagi, meelita või keelita, kuidas tahad, et teda trepist kaugemale saada. Kui ikka midagi vastikut alla sajab ja tuul tugevalt kõrvasid loperdab, on vaja ruttu tuppa tagasi ja siis juba saab end mõnusalt põrandaküttega varustatud soojal vannitoapõrandal kergendada (meil puuduvad ajalehed põrandal, mingit pissitekki ka pole ega tule) Aga, peab ühe 2,5-kuuse kutsika kiituseks ütlema, et ta sai tegelikult ikka väga ruttu selgeks, mida täpsemalt ma seal õues temalt ootan. Kuid sellistel kordadel pean minema temaga üksi välja, suurem koer jääb tuppa, sest muidu algab kohe üks mäng ja möll ja nii juhtub jälle, et ma saan vannitoa põrandat küürida.

Koerte omavaheline läbisaamine muutub ka järjest selgemaks, st Lota ikkagi kehtestab end ja Bruno, küll veidi vastu tahtmist veel, lepib olukorraga. Vahel tuleb ette, kus ta avaldab valjuhäälselt arvamust, kui provva tema peale uriseda julgeb, aga kuna provva ei tee sellise vastu haukumise peale teist nägugi, ei jää Brunol muud üle, kui mõnd vaipa närima hakata või midagi muud, välja arvatud oma mänguasjad loomulikult… 🙂

Üldiselt me midagi maha kandma pole veel pidanud. Ei narmenda diivan ega tugitool, seinad on terved ja põrand ka. Kuigi…ta vahel leiab põrandas mõne oksakoha, ühes põrandalauas on nt auguke sees ja siis proovib see teravkihv oma hambakese sinna taha saada ja niimoodi vaikselt näksides auku suurendada. Kahjuks aga käib tal üks tänitaja (jep, mina) kannul, kes koguaeg kõike keelab ja talle neid igavaid mänge vastu pakub…Kui ma ta lahtiselt üksi koju jätaks ja ise ära läheks, saaks alles fantaasiale voli anda. Sel ajal aga peab ta hoopis puuris mingit seakõrva või seasaba närima (pulli peenist ma pole veel julgenud osta, kuigi see pidi neile eriti meeldima…see hais aga pidavat olema tappev…).

Ühel päeval, kui pidin ta veidikeseks üksi (või noh, kassi ja Lotaga) koju jätma, jätsin kaamera filmima, et mida ta siis teeb…Blokeerisin puuriga esiku ukseava ja Lota jäi toa poolele, Bruno esikusse, lahtiselt. Olin viis minutit õues, kui tuppa tulin, magas Bruno täpselt sama koha peal ukse ees, kui siis, kui ma õue läksin. Lota aga oli ähmi täis ja niutsus, nagu oleks ta elus esimest korda üksi kodus. Filmi pealt selguski, et Bruno ei liigutnud kõrvagi, kui ma ära olin. Julgesin siis nad nii jätta, kui lastel järel käisin. Nüüd hoian Lotat ka esikus, kuid siiski veel eraldatud, sest no kunagi ei või teada, kuidas nad seal väikeses ruumis kahekesi koos oleks…kuigi ükskord kogemata olid, kui Lota oli oma jõu kõik kokku võtnud ja puuri niipalju nihutanud, et pääses läbi ja kui koju tulin, jooksid mulle rõõmsalt ühe koera asemel kaks vastu..njah. Õnneks oli kõik ok. Isegi saapad olid puutumatuks jäänud. Vahe küll Bruno armastab minu kummikut või sussi omale kaissu võtta, imekombel pole neil ühtki hambajälge. Ju on minu igatsus nii suur mu äraolekul…

Seda on Tomgi öelnud, et paistab, nagu oleks kutsikas mind oma inimeseks valinud, kuigi ta ju kuulab kõiki ja on sõber, kuid mina olen see, kelle jalge alla magama tullakse, kui ma õhtul hilja kuhugi maha istun. Kui ma pean veel toimetama, käib ta mul sabas, ise väsinud, nagu vana ront, saab kuhugi pikali, kui juba peab mulle jälle järgi tulema…Eriti köögis, nagu juuresolevalt pildilt näha võib…

wp-1485379773703.jpg

Nojah, nagu näha, ma nüüd ei saa enam pidama. Vaesed mitte-koerainimesed…kuigi ma arvan, et nad juba enam ei loe… 😀 Koerainimsesed….kõlab naljakalt. Aga ma tegelikult isegi imestan ennast, sest ma olen siiani rohkem olnud kasside poodaja. Meil varem oligi nii, et õhtul sügas Tom pigem Lotat ja mina miilustasin kassiga, kes tuli alati ainult mulle sülle. Nüüd aga on need kaks mõlemad nii südame küljes, et kohe on.

wp-1485380687261.jpg

Lota on oma siia elama tuleku algusest peale võtnud endale rolli meid koguaeg kaitsta, küll üliohtliku kassi eest ja nüüd siis ka kutsika eest, nii, et ta vahel trügib minu ja Bruno vahele ja oh häda, kui veel kass ka välja ilmub ja minu tähelepanu vajab…Aga me oleme selle kuidagi paika saanud, et nüüd Lota on küll läheduses, kuid mitte päris minu külje all. Olgu öeldud, et lastega pole Lota siiani kunagi nii käitunud, need on ikkagi tema jaoks ka kui peremehed ilmselt.

Kokkuvõtvalt kõikidele muretsejatele, kes siiani ikka räägivad, kuidas küll nii saab, et kaks koera toas ja et koera koht on ikka õues jne….Meie peres on koerad meie pere liikmed ja nad ei võta rohkem ruumi ära, kui me ise. Me saame kõik kenasti omi asju edasi teha, midagi ei jää tegemata ja pole siiani isegi kuskil käimata jäänud. Ka koertel on ruumi küllaga, magamiskohti on neil täpselt niipalju, kui nad ise valivad, saavad päeval ka laste kärast rahu ja varjuvad omaette.

Ma olen järjest enam veendunud, et see oli väga õige otsus, võtta majja kutsikas. 🙂

 

Ajalugu kordub ehk kui majja tuleb beebi

Lubasin viimasel korral kirjutada meie uuest pereliikmest. Ajasin juba vist paljud ärevaks ja sooviti õnne beebi tuleku puhul… 🙂 Noh, mõnes mõttes oli teil õigus. Ainult, et vastsündinud beebi asemel saime kahe kuuse kutsika uuteks “vanemateks”.  🙂

Otsus majja teine koer võtta ei sündinud üleöö. Meid on küll peetud hulludeks selle otsuse teatavaks tegemise hetkest peale, kuid me siiski kaalusime ja mõtlesime enne üsna pikalt ja otsus sai enam-vähem üksmeelselt vastu võetud. Eks algatajaks oli meie pere vanim laps. Plaanist said haisu ninna ka väiksemad tegelased, kellele see mõte muidugi ka kohe meeldima hakkas. Mida rohkem oma kutsu pilte nägime (meile saadeti neid tema sünnist saadik), seda enam temasse juba kiindusime.

Niisiis, mõeldud, tehtud ja nüüd ta meil siin kodus ongi. Teist päeva. Siin ta on, meie pisipoiss Bruno, kes ei olegi enam teab, mis pisike 🙂

wp-1484493215624.jpg
Kojusõit

Kojusõit kestis kaks ja pool tundi, saime hakkama ühe metsapeatusega ja ühel korral läks kutsal ka süda pahaks, saime aga kõik korda.

Kodus võttis meid vastu veidi segaduses Lota, kuid kui olime lasknud neil nuusutada teineteist, ja kutsikaga tuppa minna, ta põrandale panna, sai Lota ka teda lähemalt uurida ja tema kehakeel oli pigem uudishimulik, kui kuri. Juba mõne aja pärast jooksid nad koos mööda tube ja tahtsid mängida. Õues meeldib neil ka mürada. Juba esimese päeva lõpul oli Lotal uuest kodanikust natuke siiber ja ta kõndis sellel väikesel tüütusel eest ära. Juba kasvatab 🙂 Ja tundub, et see edeneb hästi.

Lapsed on meil õnneks olnud alati pigem väga õrnad loomadega. Kass on küll vahel sattunud olema valel ajal vales kohas, st H on teda ikka vahel taga ajanud, aga pidev selgitustöö on vist vilja kandma hakanud. Kutsika puhul on juba paigas kindlad reeglis, mida tohib ja mida mitte, nagu näiteks ei tohi tema juures joosta, sest kutsikas läheb hoogu ja võib lapsele haiget teha. Samuti ei tohi lubada ennast närida ega hüpata. Eks esimene päev oli kõigile veidi stressi tekitav, kuid täna on juba tunne, peale 24 h koera siin olemist, nagu ta oleks meil sündinudki 🙂

Eilne öö möödus meil Tomiga korda mööda üleval olles, sest paar korda kuts ärkas ja igatses ilmselt oma emmet. Lohutasin teda, kuidas jaksasin, natuke mängisime ja siis uuesti tuttu.

Teine öö oli ühe ärkamisega. Seega ma usun, et hakkab juba harjuma.

Maal elades on koera pidamine ikka palju lihtsam, just see “potitreening”, ehk et õues käime ikka mitu-mitu korda päevas, peale igat söömist-joomist ja magamist ja tundub, et see asi hakkab ka selgeks saama, miks me seal täpsemalt käime. Lotaga mängimine õues lumel käib muidugi ka alati sinna juurde.

Kevadeks-suveks on ta juba piisavalt suur, et õues aias joosta, päris pisikesed ei tohiks end sellega üle koormata, seega on meie meelest just talv kutsika võtmiseks hea aeg. Ja lisaks veel see, et ma olen ju hetkel kodune, lapsed käivad lasteaias ja ma saan ka kutsikale siis piisavalt tähelepanu ja aega anda kohanemiseks ja seltsimiseks. Õhtul, kui on aeg lastele, on kutsikas juba parajalt väsinud, kuigi ta magab päeval ka. Aga nad vist magavadki alguses pool oma elust maha 😀

Korduma kippuvad küsimused

Milleks kaks koera?

Mina vastan siis, et aga miks mitte? 🙂 Noh, et ei saa kuhugi liikuma, öeldakse. Aga ega me ennegi niiväga ei saanud, ühte viiekohalisse autosse ikka naljalt viite inimest, kolme last, üht koera ja üht kassi ei pane. Nii, et pole väga vahet. Kui me tahame kõik koos kuhugi minna, otsime hoidjad. Kui aga suurem poiss ei viitsi meiega alati igal pool kaasas käia ja tahab pigem sõpru külla kutsuda, siis on ta koerte jaoks ka olemas.

Teiseks tundus, et Lotale oleks hirmsasti vaja sõpra, kellega päeval koos mängida. Ta on küll suur, kuid mitte nii suur, et ei vaja enam mängimist ja tundub, et see pisike kuts suudab teda kauem mänguhoos hoida.

Mis koera elu see toas on?

Meie jaoks on koer pere liige ja elab meiega koos. Meid see ei häiri. Ja tundub, et koerad naudivad ise ka inimeste seltskonda. Ketti me kora ei pane, aedikut hetkel pole, aed on ka veel nö traaditamata (plaanime paigaldada raadiopiirde). See annab koertele tõesti rohkem vabadust soojemate ilmadega õues joosta, kuid öösel on plaanis ikkagi tuppa tuua, vähemalt esimene aasta.

Arvatakse veel, et suurtel koertel pole toas ruumi. Minu kogemus ütleb, et probleem on pigem inimestel endal, st vajavad koguaeg rohkem ja rohkem ruumi. Koeral on vaja vaid oma pesa, kuhu ta saab alati minna ja kus keegi teda segada ei tohi. See koht on mõlemil olemas. See, kui nad siin tubades ringi jooksevad, ei sega meid küll kuidagi, oleme ilmselt väikeste lastega niivõrd harjunud, et nüüd tundub lihtsalt, et neid on kolm 🙂

Loomulikult minu elukorraldus muutub kõige rohkem, sest olen võtnud selle peamise vastutuse. Natuke keerulisem on siis, kui Tom on ära, aga midagi konti murdvat ei näe ma ka selles. Olen ennegi pidanud peale magamata öid päeval toimekas olema ja lapsega tegelema, siis kui E oli beebi ja H oli 1,5 a. Selle ajaga võrreldes on ikkagi praegu lihtsam. Koerale saab siiski õpetada kombeid ja reegleid, seega kui enda elu ise keeruliseks ei tee, siis ei olegi midagi keerulist 🙂

Hetkel vist rohkem ei oskagi midagi lisada. Kuts läks oma pessa tuttu, kass on õues ja Lota teises toas, ka magab. Seega kasutan juhtust ja pikutan nüüd koos nendega.

 

1. jaanuar pildis

Tahtsin postitust alustada sõnadega “Vaatamata vihmasele ilmale…” aga siis tuli meelde, et olen seda ennegi teinud 😀 Ja veel meenus, et kuulsin üht last rääkimas mingis saates, kus ta kirjeldas Eestit: no selline külm koht, koguaeg sajab vihma… 😀

Siiski, vaatamata vihmale, oli täna suur vajadus õue pääseda ja me läksime metsa. Väljas oli soe, varustasime end tee, snäkkide ja vihmakindlate riietega, võtsime koera ja sõitsime Kiidjärve külje alla ilusasse metsa, mis kõrgub Ahja jõe ääres, kogu see Taevaskoja ümbrus on nii müstiline ja ürgne, et sellest ongi saanud me lemmik koht. Ja muud juttu polegi. Vahva oli 🙂

Eelmisel õhtul küpsetatud leib ootas kodus laual. Kusjuures, pean siinkohal mainima, et kolmest korrast, mis ma nüüd aasta lõpus küpsetasin leiba, tuli see viimane kõige-kõige parem välja. Nii, et oli korda läinud aasta lõpp :))

leib.jpg